Minu elumuutev küsimus
Ühel järjekordsel pikale tööpäevale järgnenud hommikul küsisin enda käest: “Kas see on see elu, mida ma tahtsin? Kas tantsukool ja üritusturunduse ettevõte, mida juhin, on see, mida ma päriselt soovin oma ellu?” Olenemata sellest, et see oli aastaid minu suur unistus olnud, oli minu vastus “Ei”.
Saades aru, et praegune ei ole see, mida ma soovin, hakkasin endalt küsima, mida ma siis tahan. Selle küsimusega ei olnud kuigi lihtne tegeleda, sest mul oli mitmeid lõpetamata asju, mis hõivasid mu mõtted ja nõudsid oma aja. Sain aru, et vajan aega iseendale ja pean lahti laskma kõigest, mis on õhus ja lõpetamata kõik – absoluutselt kõik. Panin punkti tantsukooli tegevusele, läksin viieks kuuks Inglismaale ja võtsin aja maha. Seadsin endale ülesandeks taasluua iseennast ja aru saada, kes ma nüüd siis olen, kui ma pole enam tantsukooli omanik.
Inglismaal olles otsisin oma järgmist teed. Ja see ei olnud lihtne. Möödus mitu kuud, mil kaevusin igapäevaselt enda sisse, vaatasin tagasi enda varasematele kogemustele ja mõtestasin neid endale õppetundidena lahti.
Võtame näiteks tantsukooli pidamise viie aasta jooksul. Ma tegin midagi, mis mulle endalegi tundub peaaegu võimatu- luua 21-aastasena ettevõte, mis kaasab endaga üle 300 inimese. Seda toetas minu suur soov võimaldada inimestel teha seda, mida nad päriselt tahavad.
Tantsukoolis igapäevaselt tantsijatega töötades nägin, kuidas nad kasvasid julgemateks ja enesekindlamateks. Kuidas minu töö aitas välja tuua nende potentsiaali. Nüüd, pärast tantsukooli sulgemist, pidin leidma uue viisi, kuidas aidata inimestel oma unistused reaalsuseks teha.
Igaüks, kes valib enda tee oma unistuste suunas, suudab selle ka saavutada. Kui iga inimene valiks iseenda ja teeks tööd, mis talle meeldib, oleks maailm palju õnnelikum! Kas mina saan neid selles aidata?
Viis kuud hiljem Eestisse naastes kutsuti mind tööle Töötukassasse. Oma töö raames käisin koolides rääkimas tööturust ja valikutest, mida noored saavad juba täna enda jaoks teha. Lasin õpilastel kirjutada iseendale kirja, millisena nad soovivad näha enda elu kolme aasta pärast. Aitasin neil luua visioone, mille pööle püüdlema hakata. Sain veelkord kinnituse enda jaoks, et tahan inimesi inspireerida ja toetada neid nende eluteel. Aga tol hetkel puudusid mul tehnika ja teadmine, kuidas seda teha nii, et inimesed saaksid tõeliselt ühenduse iseendaga ja hakkaksid tegutsema enda unistuste suunas.
Mõni aeg hiljem sattusin koolitusele, kus räägiti coachingust. Hoidsin sõna otseses mõttes toolist kinni, et mitte lendu tõusta. See oli see, mida kogu aeg olin otsinud. Sain aru, et ma ei otsi Pipi kombel Spunki, vaid see miski, mida olin Inglismaal olles endale soovinud, on päriselt olemas. See teadmine, et mida ja kus ma tegema pean, oli lõpuks olemas.
Coachingu õpingute ajal sain aru, et coachid pakuvad just seda, mida mina Inglismaalt otsimas käisin.
Mina pidin selleks minema viieks kuuks üksinda teise riiki, olema täiesti eksinud, tulema tagasi koju ilma kindla plaanita ja sattuma juhuslikult sellele ühele koolitusele, et minu ellu tuleksid muutused, mida otsisin.
Täna ma enam sellist teekonda ette võtta ei saaks. Mul on pere, väike laps ja ka ülikool ja need on rollid, mida ei saa niimoodi endast maha jätta, nagu tantsukooli ja turundusettevõtte juhtimist. Enamus inimesi oma samas olukorras – nad tahavad muutust, aga neil pole aega ja tihti ka oskusi, et endas õigeid vastuseid leida. Inimestega kohtudes näen nüüd, et minus on teadmised ja kogemused, et neid toetada oma teekonnal. Saan neile pakkuda nende oma Inglismaad, aga seda palju kiiremini ja soojas kuivas toas mõnusa kohvitassi kõrval.
Soovin ära mainida, et coaching ei ole lihtsalt küsimuste küsimine. Selle taga on on suur teooria, ning olulised teadmised, kuidas seda läbi viia ilma inimese teekonda kahjustamata. Coachingu õpingutel omandatakse eetika reeglid ja põhimõtted, kuidas inimesi toetada. Märkan, kuidas inimesed nimetavad end coachiks, kuid ei ole selle filosoofia, terminite ega põhimõtetega kursis. Coachiks saamine on protsess ega ole lihtsalt üks tiitel.
Mulle nii meeldib, et on järjest rohkem toetajaid meie teekonnal ja usun siiralt, et iga ühe jaoks on oma õige inimene. Aga oluline on teha vahet kindlatele teooriatele ning tehnikatele toetuval coachimisel ja sõbralikul vestlusel.
