Tegin ära!

Olen seda postitust alustanud korduvalt uuesti ja uuesti. Mul on oma viis postitust, kus on veerand kirjutatud ja seejärel olen need sinnapaika jätnud. Nende viie postituse kõrval on kümneid ideid ja mõtteid, mida sooviksin jagada. Ma pole ammu kirjutanud, kuid soov oli suur. Siiski ei õnnestunud kuidagi oma sisemise minaga kokkuleppele jõuda. Äkitselt oli igapäevaseid blogipidajaid tekkinud nii palju, et isegi kui alguses püüdsin neil silma peal hoida, siis lõpuks andsin alla. Ma ei soovinud enam jagada oma mõtteid, kuna minus tekkis hirm, et ma ei suuda enda blogiga midagi enamat pakkuda. Samal ajal tahtsin erineda, soovisin, et mind märgatakse, nagu me kõik sisimas soovime, kuid harva selle välja ütleme.

Üle aasta olen olnud suurte muutuste lainel. Iga päevaga hindan aina enam inimesi enda ümber, oma elu ja iseennast. Olen julgenud sammhaaval teha suuri muudatusi.

Läksin eelmise aasta juulis Inglismaale, et arendada inglise keele oskust. Samal ajal põgenesin teadlikult kõigi asjade eest, et leida uus tee ja unistus, mille poole püüelda. Leida selles siginas ja saginas üles iseennast. Mäletan hästi, kuidas Londonis elades tegelikult kaotasin ennast veelgi enam. Olin eemal ja täiesti uues elurütmis. Mul ei olnud enam kuhugi kiiret, ma ei olnud end üle koormanud, minult ei oodatud midagi, kuid mina ise ootasin endalt veelgi enam. Iseendaga hakkama saamine ei ole kõige lihtsam: tuleb õppida kuulama iseennast, kuigi sa tegelikult ei tea, mis on õige ja mis vale. Samas aga tahaks ju kiireid vastuseid.

Inglismaal olles püüdsin lõpetada kõik pooleli olevad asjad ja leida endale kiirelt uus tee ja värske energia. Kuid elul oli mulle midagi muud varuks. Kiirustamine asendus hoopis kulgemise, elu kuulamise ja usaldamisega. Sellegipoolest oli minu sisemuses tühjus, sest mul ei olnud kindlat eesmärki, kuhu suunduda, millesse panustada oma energia. See energia oli suunatud iseendasse vaatamiseks, ent kui seal oli tühjus, siis oli see nagu surnud ring.

Sel hetkel ma veel ei mõistnud, et tegin siis suurima avastuse selle kohta, mida ma tegelikult tahan teha. Olin nagu halli ringi sees, millest ma küll kaugemale ei näinud, kuid minu sisemised soovid olid suuremad. Aasta hiljem liigun uuel teekonnal, ja just sellisel, millest toona salamisi unistasin.

Kauem eemal olles hindad ümber oma väärtused, näed enda elu kõrvaltvaatajana, taipad, kus oled teinud otsuseid, mis pole korralikult läbi mõeldud. Paned tükkhaaval kokku nagu enda elu pusle. Meenuvad hetked, kus sisemuses oli üks otsus, kuid mõistus tegi teise, ja vastupidi. Mõistad, et iga otsus on tegelikult sulle hea, sest viib sind edasi, arendab sind ja aitab sul leida üles selle, mida sa tegelikult tahad.

Ära karda teha väikseid otsustavaid samme enda elus. Need võivad muuta palju.

Minu novembrikuu otsus oli taas kirjutama hakata.

Aitäh elule pakkumast valikuid ja samas tänan iseend, et olen võtnud ette järgmisi olulisi samme oma elus.

Mida sina sisimas tegelikult tahad? Millal sa seda endalt viimati küsisid?

IMG_2636 IMG_2297

Add A Comment