Hirmuloom “Žužlik”

Kas oled end vahel avastanud jalutades piilumas võõrastesse akendesse ja imetlenud, kui harmooniline ja ilus elu neil on? Mõelnud, et selles võrratus majas elavad kindlasti õnnelikud inimesed?

Ma siiralt usungi, et selles majas elavad õnnelikud inimesed – aga õnne me ei leia uhkest suurest majast. Maja on vaid seinad ja asjad, kuid harmoonia sellesse ja õnnetunde endasse loome me ise!

Ma tunnen, kuidas ärkan igal hommikul õnneliku, säravana ja naudin enda tööd igal sammul. Kuid siiski on elu mulle viimasel ajal toonud hoopis tõttvaatamise hirmuga. Hirmuga, mis elab minu sees hoolimata sellest, et ma teda sinna pole teadlikult loonud. Meis kõigis on vahel hirmud.

Mu hea sõber on öelnud, et vahel on meil hirm ka õnnestumise ees – aga mis siis saab, kui kõik lähebki nii nagu ma soovisin? Ja siis kasvab hirm, kas see kõik on ikka see, mida ma enda ellu tahan. Tekib ebakindlus.

Aga mitte sellest hirmust ei tahtnud ma täna kirjutada. Tulevik tuleb selline nagu me ise loome ja aina enam usaldan ma elu loomulikku kulgu, sest elan hetkes ja naudin seda igal sammul. Vahel pean küll endale meelde tuletama, kus see töölt väljalülitamise nupp asus.

Kuid siiski on mul aina enam olnud vaja seista silmitsi žušlikuga (hirmuloom, kes elab mu sees). Aga selle žušliku olen ma ise endale loonud. Mis mõttes ise loonud? Aga hirmu ju ei ole olemas. Meil on teadmatus tuleviku sündmuste ees ja me hakkame looma negatiivset variatsiooni sellest ning sellega toidame enda alateadvuses elavaid hirme. Ja me suudame seda teha olenemata tahtest, et me hirmu enda ellu ei soovi.

Hirmu tagajärjel jätame me tihti rääkimata asjad, mis on oluline välja öelda ja hoides seda endale, kasvab see meis ja hakkame looma mitte ilusat ja harmoonilist elu vaid vastupidi. Võime kaotada väga olulised situatsioonid ja inimesed enda elus, kuna me ei räägi välja mida mõtleme ja tunneme. Sellega kasvatame negatiivsust enda ümber, kuna ennekõike mõtleme, et teine pool kindlasti suhtub sellesse negatiivselt. Kuid tegelikult see ei pruugi nii olla! Üsna tihti polegi. Lihtsalt mõlemad osapooled toidavad oma hirme ega tee midagi selle muutmiseks.

Kuigi ma tean, et ma seda ise loon, ei saa ma temaga vahel hakkama. Olenemata soovist usaldada elu loomulikku kulgu, et kõik läheb nii nagu minema peab, loob ta siiski asjadest stsenaariumi, mida ma tol hetkel kohe üldse enda ellu ei soovi…aga siiski jääb mõte pigem sellele keskenduma. Nagu öeldakse, kui väike laps sõidab rattaga ja ta näeb ees puud, siis korrutab ta endale: “Puu, puu, puu”, et sellest hoiduda, kuid tulemus on see, et ratas suundub täpselt puusse.

Hirm on tulnud mu ellu eelnevate kogemustega ja ma pole suutnud teda neutraliseerida. Iga järgnev kogemus aitab hirmu kasvamisele kaasa.

Mina tean, et minu hirmu aitab kontrolli all hoida ausus ja avatus. Võib olla sellepärast olen ma ka inimestega avatud ja suhtlen kõigest vabalt. Nii suudan enda hirmu talitseda.

Kuid siiski jääb mu jaoks õhku küsimus, et kas hirm on alati halb?

Äkki on hirm meie sisetunne, mis hoiatab meid haiget saamise ja ohtude eest? Hoiatab meid, et me hoolitseks enda eest ja kontrolliks enda järgnevaid samme elus?

Võtan nüüd suure kustukummi ja kustutan ühe suure jupi hirmust, mille ise endale lõin. Kui suudan seda ise luua, siis suudan seda ka ise kustutada..:)

Jätan piisava koguse hirmu alles. Selle osa, mis hoiatab mind ja paneb märkama ümbrust.

Me ei pea olema suurepärased alguses, kuid me võime alustada, et saada suurepäraseks!

photo 4 photo 2 photo 1

Alati teie!

Siret Chanet

Add A Comment