Kui tihti me teeme asju selleks, et sa arvad, et nii soovib ja tahab näha keegi teine? Sa muudad enda olemust, vahel ka välimust, selleks et meeldida teistele. Aga kui me õpiksime olema meie ise ja armastama iseendeid siis oleme me juba oma sisemise sära ja olemusega ühed õnnelikud ja ilusad inimesed. Meie ilu peitub meis endis. Kas oled märganud, et mõnel päeval kõik jookseb  ilusti ja edukalt? Inimesed naeratavad rohkem, teenindajad on sõbralikumad ja kui ei olegi siis sul on neist pigem kahju kui see, et oled pahane nende peale, et nad ei suuda naeratada. Ilus päev algab meist endist. Meie ise loome enda elu päev päeva järel. Peatükk peatüki haaval. Kuniks sellest saab meie elulugu. Sellest, et see tuleks võrratult ilus ja armastusrohke, seisame me ise. Nagu me kõik teame, ei suuda me maailma muuta.

Meie edulugu on meisse endisse kirjutatud…ja selle eest vastutame me ise.

Ma olen olnud alati positiivse ellusuhtumisega inimene (positiivsus on mingil määral juba mu loomuses)… Ma ei näe probleeme, ma näen situatsioone ja nende lahendusi. Ja enamus lahendamata probleemid on minu arvates arvamistest ja mitte rääkimisest põhjendatud. Miks aga soovisin end muuta ja iseendani jõuda? Ma olin küll endaga rahul, kuid ei olnud rahul sellega, millises elumustris ma elasin. Just elasin… 5 kuud on piisav aeg, et juurida endast välja endast varasemad harjumused ja luua alused uueks energiaks. Ma ei saa öelda, et see etapp minu elus on läbi, kuid ma tunnen iga päevaga aina enam, et olen valmis astuma järgmise sammu uuele lennukile, millega teha meeldiv reis uude eluetappi… Ma armastan enda julgust võtta riske, unistada ja luua. Küll aga pean veel tööd tegema endasse uskumisega… Pidevalt loodan ja ootan, et mulle sisendataks seda väljastpoolt, et ma saan hakkama ja suudan algselt endalegi utoopilisena näivad ideed ellu viia. Jah, ma suudan! Üleöö muutumisele ei tasu loota ja iga muutumise protsess võtab kauem, kui arvata oskame…Kuid miski pole võimatu. Mitte miski!

Vahel me lihtsalt ei suuda kõikide sammude ja tegevuste juures üksi hakkama saada, aga meie elus on palju inimesi, kes on meid valmis aitama…aitama, sest nendel on see soov ja tahe. Peame vaid laskma aidata või julgema abi küsida.

Miks on alati lihtsam küsida abi kellegi teise jaoks või aidata kedagi teist, kui see, et sa küsid abi iseeda jaoks? Kas see, et meie ise vahel vajame abi… on kui väär? Või, kui meiega käitutakse halvasti, siis me ei lähe seda ütlema, kuna arvame, et see pole õige ja see tekitab veelgi rohkem probleeme. Ei ole…iseend tuleb armastada ja enda soovide eest seista. Ma ise olen täpselt samasugune – kui minuga on isekalt käitutud, siis ma lihtsalt vaikin, aga naise kombel jätan meelde pikaks ajaks…liiga pikaks. Aga miks ma ei võiks minna ja enda eest seista ning öelda… öelda mida tunnen, ma mida asjast arvan. Kas on hirm, kuidas teine inimene seda võtab või ei oska ma lihtsalt olla konkreetne, mida mingi osa minus tõlgendab kui negatiivset käitumist? Kui paljud korrad on mulle nn “pähe astutud” enda soovidega ja ma lihtsalt naeratan ja liigun edasi? Kui tihti ma sellest räägin vaid oma lähedaste inimestele? Ma arutan ühe nurga alt ja teise… Ei, mitte selleks, et kirjutada, vaid leida viga, mis mina valesti tegin. Aga siiski olen ma siiras usus, et kõik, mis sa teed, tuleb ringiga tagasi ja kiiremini kui oskad arvata. Me lihtsalt ei näe ega ole teadlikud sellest igakord.

Kui palju muutub meie enda elu, kui me õpime armastama iseendaid ja seisma enda eest?

photo 5 (1) photo 5 photo 4 photo 4 (1) photo 3 (1) photo 1 (1) photo 1