Kui tihti on nii, et sa oled endale plaani paika pannud AGA kõik ei lähe nii, nagu sa soovid…kõik nagu läheb justkui vastupidises suunas. Jah, me oleme kõik seda kogenud. Kui tihti me tegelikult sellel hetkel, vahel isegi mitte poolele teele jõudnuna alla anname… See polegi minu jaoks, ah ma teen järgmisel korral jne. Alla andmiseks vabandusi leida on ju lihtsamast lihtsam. Vahel tundub, et me aju ikka töötab väga hästi, aga kahjuks meie endi vastu.

Minul oli selline päev alles hiljuti.

Jah, me veedame liiga palju aega FB-s ja arvutis, aga tänu sellele me ju avastame palju ja saame ka uusi ideid. Nii ma naudin juba mitmendat videot Nelelt, kes FB avarustes oma andekusega hiilgab…lihtsalt vaatan ja naudin. (https://www.youtube.com/watch?v=4PIkyQ03g0Y&feature=youtu.be) Tema taaskordse video ära vaadanuna ohkan, et küll on ikka julgus sellist asja teha. Tõmban enda trenniriided selga, kõrvaklapid pähe ja lähen õue jooksma.

Jooksmise võlu on see, et joostes lülitan ennast argirutiinist välja ja lihtsalt naudin hetke. Nii ma siis lippasin mööda tänavaid ja samaaegselt kummitas peas Nele video tegemine. Kella vaadates mõtlesin, et Eestis on kohe järgmine kuupäev ja mu heal sõbral Timol, kes on mu suur eeskuju ja inspiratsiooniallikas, on peagi sünnipäev. Ja postkaart, mis mul on valmis ostetud, on ikka veel kapi peal. „Oh mind, ma panen homme teele“ aga homme oli taas järgmine homme, nagu ikka mõne asjaga on.

No mitte kuidagi ei tahaks talle lihtsalt helistada ja soovida palju õnne, see oleks liiga tavaline. Ei saa ju eelmisele aasta alla jääda, kus üllatuseks ukse taha ilmusin. Jooksin edasi ja järsku hakkas film peas jooksma. Aga kui paneksin kokku ühe video, koos lausetega, mille siis talle hiljem saadan. Sellega ületaksin iseend ja samas suudaksin Timole üllatuse valmistada. Sellistel hetkedel, kui mul enda meelest hiilgav idee tuleb, nendel hetkedel võiksin vabalt (vahel ka teen seda) tänaval tantsida. Tantsimine on siiski üks osa mu kehast ja rõõmutants on alati teretulnud J Nii ma siis lippasin koju, peas küpsemas sõjaplaan. Kui uuesti arvutisse jõudsin olid juba öötunnid Eestis käes, kuid siiski kirjutasin kõikidele inimestele, kellelt abi vajasin, et tulemus oleks perfektne. Hommik oli täis õhinat ja kõik justkui sujus kenasti, esimesed videoklipidki tehtud. Panin kirja esimesed laused, mis joostes pähe tulid. Nüüd oli vaid vaja veel mitut videolõiku, mida hiljem kokku monteerida.

Kahjuks aga kõik ei läinud nii nagu soovisin. Järjest hakkas tulema ette takistusi ja märke, et ma pole õigel teel.

Inimene, kes pidi aitama mind filmimisega oli enda probleemidega ametis ja kahjuks ei saanud mind aidata. Siinkohal ma ei pane seda pahaks, meil kõigil on enda asjad olulised ja väike isekus on vahel hea… Kuid minul polnud enam tuju videot teha, sest ma teadsin, see kõik ei saa selline nagu soovisin. Olin juba käega löömas, kuid kuna soov video teha oli siiski suur, mõtlesin kuidas ma saan selle teha ilma filmimiseta. Tekkis varuplaan – pildistamine. Parem kui mitte midagi…minu koostöö 5-aastase assistendiga ei läinud päris nii nagu ma oleks soovinud. Olin teistkordselt alla andmas, ah las ta jääb. Kuna kell oli juba nii kaugel, et ei saanud enam loota kellegi abile video kokkupanemisel (monteerimine), tegin otsuse, et ma teen selle ise ära. Ja juba ootas mind järgmine takistus – programm, mille sain video monteerimiseks, ei toiminud ning kui ma selle tööle sain, avastasin, et see ei vasta minu ootustele. Kell oli siis juba 9 õhtul ning minu teele oli tulnud korduvalt takistusi, et oma tööd mitte lõpuni teha. Aga ma ei ole allaandja tüüp, eriti kui tea mida ma soovin. Helistasin sõbrannale, et kurta, kui nördinud ma olen, et ma seda teha EI SAA ning mida ma lõpptulemuselt ootasin. Siis aga kogusin ennast ja vaatasin, mis mis programmid mul arvutis on, olen varemgi oma arvutis videostid teinud. Samm-sammult hakkasin vaatama, mis mul olemas on ja millega ma video valmis tehtud saan. Vaatasin läbi kõike enda varasemalt tehtud pildid, lootes leida mõni sobilik. MA TEGIN VIDEO VALMIS, andmata alla kõikidele takistustele, mis mul sellel ühel päeval kokku jooksid. TEGIN ISE VALMIS koduste vahendite ja materjalidega, mis selleks hetkeks oli kogunenud ja kui 10 min enne keskööd selle üles sain, siis oli ikka uhke tunne küll.

Tegin ära ja olen rahul tulemusega, sest eesmärk oli teha midagi teisiti, ületada iseend ja üllatada sõpra. Kõik eesmärgid said täidetud. Unistada tulebki suurelt ja uhkelt ja kui kõik ei lähe nii nagu soovid, siis tegelikult tulemus on siiski suurepärane. Ja kokkuvõtlikult ma ei teagi, kas mu algne idee oleks üldse tulnud nii hea, kui lõpuks kokku tuli.

See on küll näide ühest väikesest mõttest ja teostusest, siis sama on ka suurte plaanide ja tegudega. Sulle tulevad teele takistused ja mitte vaid korra, vaid korduvalt. Vahel tundub, et nagu kontrollitakse, kas sa oled ikka kindel, mida sa soovid.

Ära kunagi anna alla, kui sa tead, mida sa soovid. Leia endast see jõud ja tahe leida teisi teid ja võimalusi, et jõuad enda soovideni. Usun, et mitte miski pole võimatu, kui sa tead, mida soovid ja selle nimel tegutsed alla andmata.

Aitäh Nele, kelle videod on mind inspireerinud ja aitäh sõber Timole, kes sa paned suuremalt mõtlema 😉