Teekond

Olen nüüd postitusest postitusse kirjutanud eesmärkidest. Kuid tegelikult need ei ole üldse kõige olulisemad (et, mis ma siis nüüd ajan?) Eesmärgid on nii kaua olulised, kui sa pead endale suunda valima ja otsuseid tegema….Tegelikult on olulisem teekond…

Sest teekonnal Sa saad palju uusi kogemusi, kohtud uute inimeste ja uue iseendaga. Ei tohi unustada seda, kes sa hetkel oled ja kus sa oled.

Kõnnin tihti mööda tänavaid ja mõtlen, kui õnnelik inimene ma olen. Ma lihtsalt tunnen end ääretut õnnelikuna…ma ei tea, kust see tuleb ja millest tingitult…kuid arvan, et see ongi see hetk, kus ma olen hetkes… See ei tule päikesest, sest naudin ka vihmaseid päevi, see ei tule päevasündmustest, sest kõik päevasündmused ei ole nii positiivsed. Ma lihtsalt olen siin ja praegu.

Arutades enda tuttavaga just sellel samal teemal, tekkis mõttes võrdlus – meie kõikide eesmärk/lõpp on väärikalt surra, kuid kui me ei naudi teekonda (elu), miks me siis üldse elame? Seega kutsun kõiki mõtlema, kus sa hetkel enda elus oled ja kas naudid seda mida teed, sest tegelikult on elu ju võrratult kaunis ja ilus. Me lihtsalt ise elame (naiste puhul tugevalt mõtleme) üsna tihti enda jaoks elu keeruliseks. Aga kui me seda ei teeks, siis oleks elu igav…vähemalt minu oma… .

Alati ei ole eesmärk see, kuhu sa jõuad, vahel viib sind teekonnal olek hoopis sinna, kuhu jõudmisest sa isegi ei osanud unistada. Teekonnal kohtad inimesi, kes on sulle vahel teejuhiks, vahel õpetajaks ja vahel õpilaseks. Ka minul oli teejuht, kes suunas mu mõtted Londoni peale. Kohtasin üht inimest, kes jättis mulle sügava mulje, kuid tundsin, et ei saa temaga nii vabalt rääkida, kui sooviksin. Lisaks mõned nädalad hiljem kohtasin üht prantslast, kellega meil oli ühine valdkond ja kuna mind Pariis on aastaid köitnud, siis ma põlesin seest, et temaga suurepärane kontakt luua. Kuid taas minu pelgus inglise keele ees hoidis mind tagasi. Ma arvan, et see hetk oligi see, kus otsustasin – ma lähen Londonisse. Olen ka aastaid jälginud inimesi, kes mu teekonnal mulle vastu jalutavad või siis üheskoos mingil etapil elus kõnnime. Ja olen märganud, et tõesti olen kord mina, kes õpetab neid ja aitab elus paar sammu kiiremini minna või aitan inimestel enda kirega jõuda selleni, et nad hakkavad mõtlema, mis nende soovid on. Ja ma naudin igat hetke sellest. Vahel näen, kus mina olen just see väike suurte silmadega tüdruk, kes õpiks enda õpetajalt iga liigutuse täpselt nii nagu tema teeb. Aga nii nagu tantsusaalis, nii ka elus peab meile alles jääma meie unikaalsus ja personaalsus. Teekonnal olles ja kohates erinevaid inimesi, olen saanud selgeks kahe sõna/tegevuse suurema tähenduse elus.

Kaks sellist tegevust, mis minu jaoks olid varem kui selline, kuidas nüüd öelda, “kiriku teema” oli tänulikkus ja andestus.

Oskus inimestele andestada ja ka iseendale, on suurepärane omadus, mis annab suured eelised teiste ees. Miks sa peaksid olema inimestele tänulik, kes esmapilgul tunduvad just need kõige hullemad inimesed maapeal. Aga sellepärast, et tegelikult nad õpetavad sulle midagi. Üsna tihti sa kohe seda ei märka ja kogu südamest loodad, et neil halvasti läheks, siis tegelikult nende tegevus viib sind elus edasi…kuhugi veelgi kaugemale ja kõrgemale. Muidugi, kui sa ei oska seda võtta kui õppetundi ja takerdud sinna oma viha ja kibestumisega, siis ei juhtugi midagi ja oledki suur õnnetusehunnik. Mina võtan igat situatsiooni elus kui õppetundi, jah õigus, vahel need õppetunnid on tühised, kuid siis lohutan end sellega, et ju see siiski oli millekski vajalik. Millekski veel suuremaks ja paremaks…. Mind lihtsalt valmistatakse ette. Ja see suhtumine on viinud mind kaugemale ja kõrgemale, kui ma kunagi suutsin mõelda ja teate, mis? Mu unistused ikka veel kasvavad ajas. 🙂

Kõigel on põhjus. 🙂

IMG_1877  IMG_1999 IMG_1840IMG_1874photophoto (1)

Add A Comment