Istun Londonis Victoria Coach Stationis ja ootan bussi, et sõita oma sõbranna juurde Chetsrefieldi. Jalutades mööda Victoria Coachi, mis on põhimõtteliselt suurem kui Eestis lennujaam, imestan ikka uuesti ja uuesti, kuidas ma siis nüüd siia sain.

Ma ei teagi, kust ja kuidas minuni jõudis idee: “Ma kolin Londonisse!”. Vahel mõtted uitavad siia ja sinna, aga see mõte tundus koheselt kui otsus. Otsus kolida Londonise… tundub utoopiline. Jätta kõik selja taha ja minna.

Tean, et see oli millalgi maikuu alguses, kui suunasin juba enda mõtted siia, et veel sellel aastal elan ma Londonis. Inglismaale jõudsin juba juuli keskel, kus algselt oli plaan küll puhata mõnda aega ja külastada oma kallist lapsepõlve sõbrannat, kuid nädalapärast avastasin juba end tööd tegemas ja uude ellu täiel rinnal sisse elamas. Kuid kuna plaan ja soov oli siiski jõuda Londonisse, kus saan endale seatud eesmärke täita, siis sisemus oli rahutu ja kärsitu. Kuigi olin vaid kuukese töötanud ühes armsas hotellis, teatasin enda otsusest edasi liikuda. Vahepõikena enne Londonit, külastasin nädalakese Eestit, millega tegin üllatuse perele. Oi, kuidas mulle meeldivad üllatused (muidugi, kui nad on positiivsed). Nädal Eestis möödus ratastel või kellegagi kohtudes, püüdsin jõuda igale poole, kuid kahjuks pole päris igale poole jõuda lihtsalt võimalik ja nagu tavaliselt booking end üle ning siis olen kui kits kahe heinakuhja vahel. Ühest kohast ei soovi lahkuda ja teise kohta oleks ka vaja jõuda. Kuid teadvustan end oma vigadest ja püüan end parandada.

Nüüdseks olen olnud 3 nädalat Londonis… kõnnin ringi, näen silte London ja kuidagi isegi ei taha uskuda, et ma tõesti olen siin. Esimene nädal oli üsna kodune ja rahulik – ilmselt puhkuseks kiirest Eestis käigust ja plaanide tegemiseks, kuidas ja mis edasi.

Kaks järgmist nädalat läksid nagu lennates. Nii palju on kohti, kuhu tahaks jõuda ja nii palju on teha. Tahaks küll kõigest maksimumi võtta, kuid viimane nädal on piinanud mind külmetus, mis hoogu maha võtab. Minu kärsituse ja naiseliku instinkti juures “nüüd ja kohe” on see vast isegi hea. Nagu mu hea sõber ütles: “Sa pead õppima enne kõndima, kui jooksma”.

Olen saanud aru, et ma ei tulnud Londonisse vaid keelt õppima ja uusi kogemusi saama. Tulin siia iseenda arengu pärast, et saaksin edasi liikuda oma uute eesmärkide suunas. Vahel on vaja eemale minna, et näha, mis on hästi tehtud ja mida saaks paremini teha. Oi, kui palju meil on õppida nii iseendalt, kui inimestelt, kes meie elus on. Kuid üsna tihti inimesed eiravad seda, mida neile õpetada tahetakse. Mina jooksin õppetunniga võidu üle aasta ega näinud seda, mida valesti tegin. Kõik juhtub põhjusega, usun seda aina rohkem….

Kuna ma ei soovi, et postitused liiga pikad tulevad, siis püüan end nüüd kokku võtta ja anda LUBADUSE. Lubaduse, mitte teile kallid lugejad, vaid lubaduse iseendale. Iseendale antud lubaduse hoidmine on ju suurem väljakutse kui teistele antud. Seda me millegipärast lõhume palju kiiremini, kui teistele antud lubadust. Ma luban iseendale, et kirjutan iga nädal vähemalt ühe postituse blogisse.

IMG_1865 IMG_1846 IMG_1821IMG_1890IMG_1883IMG_1878  IMG_1856  IMG_1908